Autor: Karl Märka
Avalikus ruumis on alles vaibumas arutelud toimivate ettevõtete masskustutamise teemal, kui juba on valitsuses laual uus karistusaktsioon Eesti ettevõtjatele koha kätte näitamiseks. Kui esimesel korral rakendas riik trahve ja sundkustutamist, siis seekord plaanitakse erasektorit nahutada maksudega.
Meeldetuletuseks: 2024. aasta jaanuaris kustutas Tartu maakohus registrist üle 3000 ettevõtte, seahulgas ka täiesti toimivaid auditeerimiskohustusega ettevõtteid, millel käivet ja varasid miljonites eurodes. Kusjuures varasid omavad ettevõtted kustutati registrist seadusevastaselt.
Tegutsevate ettevõtete kustutamiseni viisid peamiselt 2016. aastast saadik muutumatutena püsinud ja tänase inflatsiooni tingimustes ajale jalgu jäänud auditeerimiskohustuse piirmäärad. Rahandusministeerium endal süüd loomulikult ei näinud. Kustutatud ettevõtete omanikud pidid käima müts näpus alandlikult andestust palumas ning ministeerium oma armulisuses otsustas lubada osadel neist edasi tegutseda. Auditeerimise piirmäärad on endiselt muutmata ning arusaadavalt ei ole riigil kiiret nende ajakohastamisega.
Just nagu aasta alguse „vägiteost“ julgustust saanuna räägitakse Rahandusministeeriumis juba uuest plaanist kuidas saata eelkõige väikeettevõtjatele selge sõnum, et Eestis ei ole teie tegevus oodatud. Seekord on arutlusel ettevõtete dividendide maksustamine sotsiaalmaksuga ja muud praeguseks veel ideetasandil olevad maksumuudatused, mis peaksid hakkama piirama „OÜtamist“ (poliitikute ja riigiametnike poolt väikeettevõtjate kohta kasutatav halvustav termin). Põhjusena tuuakse välja vajadus ohjeldada „jõukaid ärimehi“, kes „maksavad endale miinimumpalka, aga võtavad iga kuu 5000 eurot dividendi“. Lihtsustatult öeldes siis ettevõtjad, kes väldivad sotsiaalmaksu tasumist ning tasustavad enda tööd dividendi näol, millelt tuleb tasuda vaid tulumaks. Vaatame lähemalt mida näitavad andmed.
2022. aastal maksid Eesti ettevõtted Statistikaameti andmetel dividende kokku 1,48 miljardi euro eest. Töötajate palkadele kulus samal aastal 8,9 miljardit eurot. Palku maksti erasektoris seega 6 korda rohkem kui dividende. Väikeettevõtete hulgas (alla 10 töötaja), kus pidavat olema kõige rohkem töötasu dividendidena välja võtmist maksti 2022. aastal töötasusid kokku 1,97 miljardit eurot ning dividende ainult 225 miljonit eurot. Töötajate palkadele kulus väikeettevõtete seas pea 9 korda rohkem raha kui dividendide maksmisele. Seega argument, et väikeettevõtjad maksavad miinimumpalka ja võtavad selle asemel raha dividendidena välja, ei päde.
Kui vaadata üleüldiselt kui palju on meil Eestis dividendimaksjaid ja palgamaksjaid, siis tuleb välja, et ainult 0,88% ettevõtetest maksab dividende rohkem kui palkasid. Lisaks maksavad 0,97% ettevõtetest ainult dividende. 55% Eesti ettevõtteid maksavad ainult palkasid. Loomulikult on palju ka ettevõtteid, kes ei maksa ei palka ega dividende. Sellised ettevõtted on valdavalt tühjad juriidilised kehad, mis alles ootavad tegevuse algust, algusjärgus ettevõtted, kus omanik investeerib tuleviku edu lootuses oma aega esialgu tasuta või siis hobiettevõtted, mis on omanike jaoks investeeringu eest.
Kes siis on see väike hulk ettevõtteid, kes maksavad ainult dividende või maksavad dividende rohkem kui töötasusid? Sealt leiab loomulikult sellised tegevusalad, kus tööd teebki peamiselt kapital, mitte inimene. Näiteks investeerimisfondid ja enda kinnisvara välja üürimisega tegelevad ettevõtted.
Lisaks on seal ka mitmeid infotehnoloogiaga seotud tegevusalasid, mille puhul on samuti ärimudeli iseloom selline, et tegevuse alguses tehakse suured investeeringud ning edasi hakatakse tulu teenima tehtud investeeringult. IT-sektoris on ka tavapärane, et kasutatakse nii kodumaiseid kui ka välismaiseid arendusteenust pakkuvaid ettevõtteid, kellele makstakse arve alusel. See on tarkvaraarenduses täiesti hädavajalik tööjõumudel, kuna arendajate töötunnid on väga kallid ning tööjõuvajadus on pidevas kõikumises, mistõttu ei saa tehnoloogiaettevõtted hoida kogu inimressurssi oma palgal. Sellise mudeli piiramine või lõhkumine mõjuks laastavalt kogu Eesti tehnoloogiasektorile ning ma usun, et ka Rahandusministeeriumis saadakse sellest aru.
Huvitavam on aga üritada üles otsida selliseid dividendimaksjaid, kelle puhul võib olla päriselt tegemist töötasu väljavõtmisega dividendi näol. Selline ettevõte peaks vastama kolmele põhitingimusele:
1. Ettevõte on alla 10 töötajaga väikeettevõte
2. Dividende makstakse rohkem kui töötasu või makstakse ainult dividende
3. Tegevusala on selline, mis eeldab inimtööd, mitte kapitali pealt teenimist
Kõik sellised ettevõtted üles otsida eeldaks muidugi oluliselt rohkem töötunde, kui mina olen valmis selle artikli jaoks panustama, kuid esmane ülevaade on siiski võimalik saada. Selle jaoks võtsin ma ette kõik need alla 10 töötajaga ettevõtted, kes maksavad dividende rohkem kui palkasid või ei maksa üldse palka ning analüüsisin millised tegevusalad on seal enimesindatud. Ma välistasin need tegevusalad, mis on otseselt seotud tarkvaraarenduse või investeerimisega. Sõelale jäid järgmised tegevusalad (tegevusala järel toodud selliste ettevõtete arv, kes maksavad dividendi rohkem kui palka või maksavad ainult dividendi):
1. Kinnisvaraalane tegevus (kinnisvaramaaklerid) – 315 ettevõtet
2. Mootorsõidukite remont (remonditöökojad) – 275 ettevõtet
3. Konsulteerimine – 202 ettevõtet
4. Juhtimisalane nõustamine – 169 ettevõtet
5. Raamatupidamisteenus – 127 ettevõtet
6. Arhitekti- ja inseneribürood – 124 ettevõtet
Kas need ongi need „jõukad ärimehed, kes maksavad endale miinimumpalka, aga võtavad iga kuu 5000 eurot dividende“, kelle vastu plaanib Rahandusministeerium alustada oma järgmist ristiretke? Kõigi eelduste kohaselt võiks nendes ettevõtetes tõesti toimuda tööjõumaksudest kõrvalehiilimine läbi miinimumpalga maksmise. Kaevame edasi ja arvutame välja kas see on tõesti praegusel ajal Eesti majanduse probleem number üks, et seda peaks hakkama valitsuse tasandil lahendama.
Kõik eelpool loetletud tegevusaladel tegutsevad väikeettevõtted (alla 10 töötaja) maksid 2022. aastal dividende kokku 145 miljoni euro eest ja palka 806 miljoni euro eest. Nendes sektorites tegutsevad väikeettevõtted maksid koondina ikkagi 5,6 korda rohkem palka kui dividende, mis on õige pisut alla Eesti keskmise (6 korda). See tähendab, et mingit lokkavat ja süsteemset maksupetturlust ei ole meil isegi nö. riskigrupi ettevõtetes, kus võiks kõigi eelduste kohaselt toimuda kõige rohkem „OÜtamist“.
Kui vaadata konkreetselt ainult neid ettevõtteid, mis kuuluvad nö. riskigruppi ja ka tegelikkuses maksavad dividende rohkem kui palka või maksavad ainult dividende, siis nende arv moodustab kogu riskigrupi ettevõtetest 14%. Nende patustavate ettevõtete müügitulu oli 2022. aastal kokku umbes 2,66 miljardit eurot, mis moodustas kõigi Eesti ettevõtete 2022. aasta koondmüügitulust natuke üle 2%. Dividende maksid sellised ettevõtted umbes 20 miljonit eurot, mis moodustas 1,3% 2022. aastal Eesti ettevõtete poolt välja makstud dividendidest.
Kui lugeda kõik need 20 miljonit eurot dividende varjatud töötasuks ja maksustada sotsiaalmaksuga, siis teeniks riik sellelt 6,6 miljonit eurot täiendavat maksuraha. Põhjalikuma analüüsiga võib see summa kujuneda natuke väiksemaks või natuke suuremaks, kuid suurusjärk jääb samaks. Samal aastal oli Eesti riigieelarve 13,6 miljardit eurot.
Ma toon selle 6,6 miljoni kõrvale illustreerimiseks ühe teise maksumaksja jaoks kaduma läinud summa. 2020. aastal otsustas toonane valitsus jätta võtmata 0-Euribori tingimustes laenu ning peatas selle asemel riigipoolsed sissemaksed 2. pensionisambasse, mis tuli aasta hiljem inimestele kompenseerida pensionifondide keskmist tootlust arvestades. Sellise rahvalt võetud „laenu“ lõppintressiks kujunes pensionifondide keskmine tootlus ehk 8,9%. 2022. aastal oli Eesti võlakirjade intressimäär negatiivne, mis tähendab, et riik jättis kasutamata finantsturgudelt tasuta laenu võtmise võimaluse ning võttis selle asemel Eesti pensionikogujatelt 8,9% intressiga laenu. Kahju riigieelarvele ehk maksumaksjatele ainuüksi selle otsusega: ca 24 miljonit eurot. See on vaid üks näide pikas halbade otsuste ahelas. Avaliku sektori halvad otsused on riigieelarvele palju suuremaks koormaks kui paartuhat dividendidega skeemitavat väikeettevõtet.
Kahtlemata on Rahandusministeeriumi analüütikutel kõik need eelmises analüüsis kasutatud arvud veelgi granulaarsemal kujul olemas ning enne ministri sõnavõttu „OÜtamise“ teemal pidi ta olema tutvunud esialgse analüüsi tulemustega. Siiani ei ole aga mingeid arvutuskäike ega tulemusi avalikkusele esitletud. Presenteeritakse vaid mingeid ähmaseid ideid, mis peaksid hakkama lahendama probleemi, mille marginaalsust on ministeeriumil tõenäoliselt piinlik tunnistada. Miks siis selline samm astuda?
Eesti majandus on kaheksandat kvartalit languses. Avaliku sektori kulutused moodustavad juba 40% kogu sisemajanduse kogutoodangust, kuid riik tahab nähtavasti veel suuremaks saada. Ühiskonna vaikival nõusolekul tüürib Eesti majandus Hitleri-Saksamaa ja Putini-Venemaa taolise riigikapitalismi ja korporatismi suunas, kus iseseisvad väikeettevõtjad on häbimärgistatud ja tembeldatud „OÜtajateks“, väikeettevõtlus on taunitav ning majanduses domineerib väike hulk riigile kuuluvaid või riigiga tihedalt läbi põimunud suurettevõtjaid.
Suurt hulka iseseisvaid väikeettevõtjaid on raske kontrollida. Väikest hulka suurettevõtteid aga saab riik kontrollida ja kutsuda vajadusel ühise laua taha. Neilt saab küsida „vabatahtlikke annetusi“ riigikassasse, et rahastada poliitilisi projekte ning vastutasuks on nad siseturul kaitstud konkurentsi eest ja neile on tagatud riiklikud tellimused ning toetused. Esimesed sammud on juba astutud: tegutsevaid väikeettevõtjaid kustutatakse sunniviisiliselt, erinevate seaduste ja piirmääradega seatakse ettevõtjatele läbipaistvuse sildi all üha suuremat administratiivset koormust, tegevuslubadega suurendatakse turule sisenemise barjääri, suurettevõtetele jagatakse soodustingimustel riiklikke laene ning pankureid kutsutakse Toompeale arutama „sotsiaalset panustamist“ justkui nad oleksid mingi riigiameti esindajad.
Ühiskond ja majanduse konkurentsivõime kannatavad, riik kasvab ja saab võimu juurde.
