Ülevaatus- või auditeerimiskohustusega ettevõtete arv suhtena jaekaubandusettevõtete jaemüügi mahtudesse 2016-2022 (Allikad: AS Creditinfo Eesti, Eesti Pank)
Oma eelmises arvamusartiklis juhtisin ma tähelepanu riigipoolsele jõuvõtete rakendamisele täiesti toimivate ettevõtete trahvimisel ja registrist kustutamisel. Kokku said trahvihoiatuse 20 790 ettevõtet, nende seas ka 688 ülevaatus- või auditeerimiskohustusega ettevõtet. Üle 3000 ettevõtte kustutati sunniviisiliselt registrist, nende seas ka populaarne kinkekaartide ja elamuspakettide müüja. Trahviti ja kustutati läbisegi nii riiulifirmasid kui ka täiesti toimivaid ja edukaid ettevõtteid.
Meedia korjas õnneks selle teema üles ning riburada pidi hakkasid ilmuma artiklid nii Postimehes, Delfi Ärilehes, Äripäevas kui ka ERR-i uudisteportaalis. Kommentaarid võeti Audiitorkogult, Kaubandus-tööstuskojalt ja Rahandusministeeriumi rahandusteabe osakonna juhatajalt. Meediasse jõudis ka lubadus antud probleemi juurpõhjuseks olevate ülevaatuse- ja auditeerimiskohustuse piirmäärade ülevaatamiseks käesoleva aasta kevadel.
Nagu selgus, oli audiitorkogu pöördunud juba eelmisel aastal Rahandusministeeriumi poole ning juhtinud võimaliku probleemi tekkele tähelepanu. Eestis on Audiitortegevuse seadusest tulenevalt kõigil ettevõtetel, kes ületavad teatud käibe- ja varade väärtuse piirid, kohustus tellida raamatupidamise aastaaruannete ülevaatus või audit vandeaudiitorilt. Eestis on ca 350 vandeaudiitorit, kellest ca 200 pakuvad Audiitorkogu andmetel ülevaatuse- ja auditeerimisteenust.
Piirmäärad, millest alates tekib ettevõttel ülevaatuskohustus, on olnud muutumatud alates 2016. aastast. Sellel ajal oli meil Creditinfo andmetel 8465 ettevõtet, mis ületasid nimetatud piirmäärad. 2022. aastal oli selliseid ettevõtteid juba 11 177. Vandeaudiitorite arv on püsinud suhteliselt muutumatu, viimaste aastate kõrge inflatsioon on aga lükanud üha rohkem ettevõtteid nendest piirmääradest üle.
Ettevõtete käibenumbrid on väga tugevalt mõjutatud nominaalhindadest. Kiire inflatsiooni korral läheb kõik kallimaks. Kasvavad nii ettevõtete tulud kui ka kulud, mistõttu on nominaalhindade ja ülevaatuskohustusega ettevõtete arv peaaegu ideaalses korrelatsioonis (graafik artikli päises).
Enamikes arenenud riikides ei ole sellist kohustuslikku auditeerimist nagu Eestis. Näiteks Ameerika Ühendriikides, mis oma majanduskasvu numbritega teeb pidevalt Euroopale silmad ette, on auditeerimine kohustuslik ainult börsiettevõtetele. Eestis aga peetakse vajalikuks, et 80% erasektori tuludest ja varadest on auditeeritud. Tegelikkuses on see praeguste piirmäärade juures ilmselt juba 90% kandis. Mis eesmärki see täidab?
Börsiettevõtete puhul on asi selge. Avalikult kaubeldav ettevõte peakski olema põhjalikuma kontrolli all, aga selle kohustuse seab börs. Kelle huvides on aga mitteavalike ettevõtete auditeerimine? Audiitorid tööpuuduse üle ei kurda. Riikliku auditeerimiskohustuse kadumisel leiaksid nad jätkuvalt tööd. Mitteavaliku ettevõtte enda huvides on auditeerimine siis, kui on plaanis hakata kaasama raha erainvestoritelt.
Kas auditeerimine on võlausaldajate huvides? Kui auditeeritud aastaaruanne ilmub, siis on see juba mitu kuud tegelikkusest maas. Võlausaldaja küsib ikka värskeid ja paratamatult auditeerimata raamatupidamise aruandeid. Auditeerimine võiks olla lihtsalt lisaeelis. Kas auditeerimine on riigi huvides? Riik oleme ju meie, maksumaksjad. Kas see on meie huvides, et ettevõtetel on selline lisakulu, mis paratamatult kantakse üle lõpptarbijale?
Ma ei hakka spekuleerima. Võib-olla teame meie Eestis tõesti paremini kui ameeriklased kuidas tagada majanduse pikaajaline konkurentsivõime ning ulatuslik riigipoolne auditeerimiskohustus on osa sellest. Meie telliks oma ettevõttele aastaaruannete auditeerimise niikuinii sõltumata riigipoolsest sunnist, kuna me kaasame pidevalt raha ning auditeeritud aruanded näitavad ettevõtte raamatupidamise usaldusväärsust. Aga enamus ülevaatus- või auditeerimiskohustusega ettevõtteid ei kaasa raha.
Nüüd, kus tõenäoliselt sadu täiesti toimivaid ettevõtteid on trahvitud ja registrist kustutatud, teema on meediasse jõudnud ning ettevõtjate usaldus riigi vastu on lisaks käibemaksutõusule ka Äriregistripoolsete jõuvõtetega ära nullitud, jõudis lõpuks avalikkuseni ka info, et piirmäärasid plaanitakse kevadel muutma hakata. Erasektoris ei peaks selline ettevõte pikalt vastu, kes hakkab probleemiga tegelema pool aastat peale seda, kui esimesed kliendid juhivad võimalikule kitsaskohale tähelepanu. Ju siis riik arvab, et saab seda endale lubada. Kuhu mujale meie ettevõtetel ikka minna on? Lätti?
Eriti ülbelt kõlavad ka ERR-i uudisteportaali artiklis ilmunud Rahandusministeeriumi rahandusteabe osakonna juhataja Rainer Osaniku elevandiluutornist tehtud väljaütlemised. Tsiteerin:
"Paraku pole paljud ettevõtjad pööranud tähelepanu seadusandlusest tulenevale auditeerimise vajadusele ning avastavad sellise kohustuse tekkimise alles siis, kui majandusaasta on läbi või mis veel hullem, alles majandusaasta aruande äriregistrile esitamisel. Kuna kevad on audiitoritele kõige kiirem periood, siis loomulikult ei ole võimalik eelnimetatud ettevõtetel viimasel hetkel audiitorit leida."
Kas härra Osanik on olnud kunagi ettevõtja või milles täpsemalt tema pädevus seisneb? Audiitoritel on tööd järjekorras. Audiitorkogu president ütles eelmise aasta auditite perioodi ajal, et kui audiitorid saavad kibekiirel tööajal pöördumise täiesti tundmatult ettevõttelt, ei leita sageli võimalust neid teenindada.
Piltlikult öeldes seisavad ettevõtjad kõik poesabas. Kui mõni tuli juba enne poe avamist kohale, siis tema saab kiiremini teenindatud. Vahet pole kuidas neid seal järjekorras ümber tõsta. Saba ots jääb ikka ukse taha kui pood õhtul suletakse ning nemad peavad järgmisel päeval tagasi tulema. Kui meil ei ole piisavalt audiitoreid, et aastaga 11 177 ülevaatust või auditit ära teha, siis siin ei aita see, kui ettevõtja hakkab jaanuaris auditeerimisbüroosid läbi helistama. Kui audiitor saab temaga alustada alles oktoobris ning tegemist on veel esmaülevaatusega, mis võtabki oluliselt kauem aega, siis audit valmib ülejärgmise aasta alguses. Äriregister ei luba raamatupidamise aruannet ilma audiitori allkirjata ära esitada.
Praegu aset leidnud toimivate ettevõtete laustrahvimine ja kustutamine viitab tegelikult sügavamale probleemile. Ministeerium hakkas praegu piirmäärasid muutma, kui nad said aru, et asi hakkab juba kriitiliseks minema. Enne ei huvitanud see kedagi. Kui palju on meil veel erinevates seadustes ja regulatsioonides selliseid piirmäärasid või sätteid, mis ei käi ajaga kaasas ning võivad hakata ühel päeval sarnaseid probleeme põhjustama?
Jääb selline mulje, et kui seadusandja on seaduse vastu võtnud ja Riigi Teatajas ära avaldanud, siis jääbki asi üsna sinnapaika. Teeme kinga valmis ja kui kliendil hõõruma hakkab, küll ta siis kisa teeb. Ega antud juhul riik ju vastutust ei võta ajale jalgu jäänud piirmäärade ning ebaproportsionaalsete jõuvõtete eest. Vastutavad need ettevõtted, kellel hakkas piltlikult king hõõruma. Juriidiliselt on kõik nagu korrektne. Rikkusid seadust, nüüd karistame sind.
Märkamatult on vana ühiskondlik kokkulepe „riik loob ettevõtjatele soodsa keskkonna töökohtade ja lisandväärtuse loomiseks“ asendunud uue kokkuleppega: „meie teeme reeglid ja teie järgige neid, või muidu…“
